Andekate laste kohta on käibel palju väärarusaamasi, mille tõttu ei pruugi õpetajad üldsegi märgata neid. Ka andekad lapsed vajavad abi ja et nendega tegeletakse. Andekatel lastel on ka nõrkusi, andekus mõnes valdkonnas ei eelda, et nad tulevad toime igas situatsioonis. On väga palju erinevaid andekaid lapsi, neid ei saa kategoriseerida ühte rühma. Õpetaja peab arvestama iga lapse eripäradega.
Renzulli mudeli järgi on andekuse avaldumiseks olulisel kohal loovus, pühendumus ja kõrge võimekus. Andekust mõjutavad ka pere, kaaslased ja kool. Pedagoogikas mõistetakse andekuse all üldiselt inimese potentsiaalset võimekust saavutada edu mingis kindlas valdkonnas. Erinevaid intelligentsuse valdkondi on sõnastanud Howard Gardner. Matemaatilis-loogilise õpilase jaoks saab anda ülesande, kus ta peab organiseerima erinevaid asju. Lingvistilise intelligentsuse arendamiseks võib lapsele anda sõnamänge või lasta tal kirjutada jutte. Ruumilise võimekusega lapsele sobivad hästi visuaalne informatsioon - graafikud, joonised, fotod. Muusikalise lapse jaoks saab kasutada erinevaid ülesandeid seoses helide ja meloodiatega. Kehalis-kinesteetiliselt võimekat last saab kaasata liikumismängudesse. Naturalisti tuleks seostada õppeainega loodust, kasuks tuleb ka õuesõpe. Interpersonaalse lapse jaoks saab korraldada rühmatöid, kus ta saab arutleda ja suhelda. Intrapersonaalse õpilase puhul saab anda lapsele vabaduse ise midagi avastada või lasta tal analüüsida oma emotsioone. Eksistentsialistliku võimekuse arendamiseks saab korraldada arutelusid filosoofilistel teemadel.
Ande avaldumisel on oluline roll ka loovuse arendamisel. Õpetaja saab selleks julgustada õpilasi iseseisvalt töötama ja alternatiivseid lahendusi leidma. Õpetaja ei tohiks liigselt kritiseerida kõiksugu vigu ning võtma lapse küsimusi ja mõtteid tõsiselt. Õpetaja peaks olema hooliv ja julgustav.
Andekaid lapsi on väga erisuguseid, kuid mõned tunnused, mida õpetaja saab vaadata, on järgmised: laps on tundlik ja emotsionaalne; arenenud õiglustunne; laps on loominguline; iseseisev ja protestimeelne. Õpetaja saab küsida lapse arengu kohta teavet ka vanematelt. On täheldatud, et andekad lapsed on keele arengu poolest eespool kui temaga samavanad lapsed. Rohkem arenenud võivad olla ka ülejäänud intelligentsustasemed. Õpetaja peaks olema ka tähelepanelik, et ta ei aja andekust segamini mõne levinuma häire või sündroomiga.
Andekatel lastel on erinevad vajadused ja probleemid kui tavapärastel lastel. Need probleemid võivad tuleneda lapse psühholoogilise eripärast või keskkonnast. Andekatel lastel võib tihtipeale olla raskusi keskkonnaga kohanemisega, üldiste reeglite ja väärtussüsteemiga nõustumisel. Suur osa andekaid lapsi püüdleb ka perfektsionismi poole, mistõttu ei pruugi nad tahta võtta vastu uusi väljakutseid. Nad proovivad passiivsusega vältida eksimist ja pettumust. Kuna andekad lapsed õpivad enamasti kiiresti, siis võib neil hakata igav teemade kordamisel. Tihtipeale tunnevad andekad lapse ennast ka teistest erinevana ja üksikuna ning seetõttu võib olla neil madal enesehinnang. Mõnikord püüavad sellised lapsed ka enda andeid varjata, et neil oleks lihtsam saada sõpru ja olla aktsepteeritud. Andekad lapsed suhtlevad sagedasti ka endast vanematega, sest nad tunnevad, et nad ei sobi nooremate hulka.
Andekate õpilaste kehvad sooritused koolis võivad tuleneda sellest, et õpilaste ja kooli poolt seatud ootused ei ühti. Kui lapselt eeldatakse rohkem, kui ta suuteline on, siis hakkab lapse motivatsioon langema. Liiga lihtsate ülesannete korral ei näe ka õpilane põhjust pingutamiseks. Üldiselt on aga andekad lapsed rohkem sisemiselt motiveeritud, kui seda on teised õpilased. Nad naudivad ülesannete lahendamist, eriti kui nad saavad nendega iseseisvalt tegeleda. Õpetajad peaksid andma neile tavalisest rohkem vabadust iseseisvaks tööks. Õpetajad ei tohiks ka igasugust edu taandada ainult andekusele, vaid kiitma ka õpilaste pingutust. Õpetaja peaks rohkem tähtsustama lapse õppeprotsessi mitte tulemust. Andeka lapse toetamiseks saab õpetaja rikastada lapse õppekava vastavalt tema võimekusele.
Kasutatud allikas:
Mägi, K. (2010). Motivatsiooniline areng. Rmt: E. Kikas (Toim). Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. lk 172-184 Loetud aadressil: https://www.hm.ee/sites/default/files/edukoraamatkaanega.pdf
Kommentaarid
Postita kommentaar