Essee

MINU ROLL ÕPETAJANA

 

Õpetajast mõeldes tuleb meil tavaliselt ette pilt, kus õpetaja seisab klassi ees ja õpetab õpilastele midagi. Kas õpetaja töö piirdub selgitamise ja õpetamisega või on tema tööl suurem tähendus? Seda ja enamadki õppisin ma ülddidaktika kursusel.

Õpetaja – nagu nimigi ütleb, on õpetaja töö suuresti seotud õpetamisega, kuid mitte ainult. Õpetaja töö on väga mitmekülgne, lisaks õpetamisele, on vaja tegeleda kasvatamisega. Õpetaja suunab sõnade, kuid ka oma tegevuse ja eeskuju kaudu õpilaste väärtushoiakuid, sotsiaalseid oskusi ja käitumisnorme. Rasketel hetkedel on õpetaja õpilastele toeks, ta kuulab, on vestluspartneriks ja sõbraks ning pakub välja lahendusi ja strateegiaid, kuidas probleemidega toime tulla. Õpetaja töö on ka suhelda lastevanematega ja kaasata neid kooli tegevustesse. Õpetaja on ka justkui üks lüli kodu, kooli ja lapse vahel. Ta seisab laste huvide ja eelistuste eest ning edastab kooli juhtkonnale laste ideid kooli tegevuse arendamiseks. Õpetaja teeb ka koostööd teiste kolleegidega ja tugispetsialistidega.

Õpetaja üks põhiülesannetest on edasi anda õpilastele ainetealaseid või teemakeskseid teadmisi. Nooremates kooliastmetes võivad õpetajad kasutada üldõpetuslikku õpet – see tähendab, et õppimisel on fookuses kindel teema, õpe ei ole eristatud ainetundide kaudu (Põhikooli riiklik õppekava, 2011). Üldõpetusliku õppe kaudu saab õpilane tervikliku aineteülese maailmapildi ja ta suudab lihtsamini luua seoseid ainete vahel.

Läbi õpitegevuste arendab õpetaja ka õpilaste üldpädevusi ja toetab ennastjuhtiva õppija kujunemist. Üldpädevused on kodanikuks kasvamisel vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud. Üldpädevused loovad aluse ennastjuhtiva õppija ja ainealaste pädevuste kujunemiseks. Ennastjuhtiv õppija suudab ise planeerida oma õppimist, hinnata ja analüüsida oma tegevust ning vajadusel muuta strateegiaid, et saavutada endale püstitatud eesmärke. Kõik need oskused on seotud üldpädevustega, eriti just enesemääratlus- ja õpipädevusega. Õpetaja üks eesmärkidest on arendada õpilases nende oskuste kujunemist, sest õpilane ei jää kooli terveks eluks ja tal on vaja iseseisvalt teostada oma eesmärke ja vastutada oma elu eest. (Põhikooli riiklik õppekava, 2011)

Ülddidaktika aine raames sain ma kaasaegse ülevaate õpetamisest. Õpilasena erinesid minu kooli tunnid suuresti ülddidaktika seminaridest ja õpetamise põhimõtetest. Ma õppisin, kuidas õpilast aktiivsemalt kaasata hindamisse ja õppimisprotsessi. Koolitundides olen ma kogenud väga palju õpetajakeskseid meetodeid ja eriti just selliseid meetodeid, kus õpilaselt eeldatakse kuulamist, kuid mitte kaasa rääkimist. Seminarides toimus aga palju arutamist, rühma- ja paaristöid ning klassis ringi liikumist. Esitlused, oma arvamuse avaldamine ja omavaheline suhtlus oli pidevalt osa tunnist.

Ülddidaktika seminaride kaudu sain ma väga kasuliku kogemuse sellest, kui professionaalne võib üks õpetaja või õppejõud olla ja kuidas see professionaalsus kandub üle õpilaste motivatsiooni ja õppimisse. Õpetaja õpetamise efektiivsus ja professionaalsus väljendub väga paljudes erinevates detailides ja oskustes. Mitte hilinemine, hääletooni kasutus, miimika, enda tunnete valitsemine, enesekindlus, tunnikava koostamine, meetodite kasutamine, turvalise õpikeskkonna loomine, suhtlemisoskus, sotsiaalne pädevus ja psühholoogia alased teadmised – hea õpetaja peab valdama kõiki neid aspekte ja enamgi veel. Ka väikesed tegevused nagu mitte hilinemine mõjutavad suuresti õppimise kulgu. Need tegevused ja oskused jätavad õpilastele mulje õpetajast. Kogenud ning arukat õpetajat kuulates tundub ka teema, mida ta jutustab, koheselt palju tähtsam. Kui õpetaja ise tundub arukas, siis arvatavasti on ka tema teadmised, mida ta edastab, vajalikud. Ka õpetaja tahe ja suhtumine mõjutab tugevasti õpilaste motivatsiooni ja tähelepanu. Ülddidaktika seminarides oli mul palju rohkem motivatsiooni kaasa töötada, sest õppejõud oli piisavalt energiline ja motiveeritud õpetama.

Ülddidaktika seminaridel kogesin, kuidas läbi viia esinemisi ja arutlusi nii, et see ei tekitaks esinejas ülemäärast hirmu ja ärevust. Õpilasena ja ka üliõpilasena olen ma kogenud, et esinemised, mida pean tegema, on üsna pikad ja justkui erilised sündmused. Need ei ole osa igapäevasest õppimisest ning seetõttu tekitavad need ärevust. Ülddidaktika seminarides olid esinemised lühikesed, kuid pidevad ja tavapärased. Ma suutsin harjuda ja kohaneda selle keskkonnaga. Tundsin, et need esinemised ei ole üldse nii rasked, kui ma alguses arvasin ning seetõttu rahunesin tasapisi maha. Rahunedes ja ilma ärevuseta toimetades sain ma vabamalt ennast väljendada ja muutusin järk-järgult mugavamaks. Ma sain ise teatud määral viia enda mugavustsooni kaugemale ja ise valida kui suure esinemisrolli olen ma valmis vastu võtma. Koolitundides esinemiste puhul aga iseseisvat valikut enamasti pole, ma pean selle ära tegema. See tunne, et nüüd ma pean kindlasti esinema, ma ei saa ära põgeneda, tekitab ärevust. Koolis peaks samuti esinemised, arutlused ja julgust arendavad protsessid olema pidevalt osa õppimisest. Õpetajana pean tähele panema, et need protsessid oleksid mõistliku pikkusega ja võimaldaksid teatud määral õpilasel ise valida raskusastet, milleks ta on suuteline.

Eelnev ei kehti ainult esinemisjulguse kohta, vaid kehtib kogu õppeprotsessi vältel. Õpilased on erinevad, neil on omad tugevused ja nõrkused. Seetõttu peab õpetaja kasutama oma diferentseerimise ja individualiseerimise oskust. Nagu ma ülddidaktika kursuselt õppisin, siis on õpetaja ülesanne pakkuda õpilastele sobiva tasemega harjutusi ning lisaks arvestada õpilaste eripäradega. Eripärade arvestamisel ja ülesannete diferentseerimisel peab olema aga ettevaatlik. Kuna õppimine on sotsiaalne protsess ja õppijad pidevalt võrdlevad enda oskusi teistega, siis pean ülesannete puhul silmas pidama seda, et need ei alavääristaks mõnda õpilast ega piiraks õpilase eneseusku ja enesekindlust. Selleks pean õpetajana jälgima enda sõnakasutust ja eripärade puhul tekitama olukordi, kus õpilane võrdleb rohkem iseenda arengut kui enda ja teiste õpilaste oskusi. (Mägi, 2010, 96)

Õpilase eneseusu ja enesekindluse toetamiseks kasutan juurdekasvuuskumust. Selline uskumusviis tähendab seda, et õpilase võimekusele ei panda piire peale. Õpilast suunatakse mõtlema viisil, et tema oskused ja teadmised on kõik omandatavad, tema praegune hetkeseisund ja tase ei ole jääv, ta on võimeline arenema. Tihtipeale õpilased seavad enda võimekusele piire ette. Minu vanemad ei olnud nii targad, järelikult ei saa mina ka targaks. Kuna ma olen poiss või tüdruk, siis ma ei peagi seda asja oskama. Sellise mõtteviisi tõttu ei pinguta õpilane nii palju, kui ta võimeline on. Ta annab kiiremini alla ja lepib tulemustega, mis on alla tema võimekuse. Õpetajana pean kindlasti vältima sellist kõneviisi, mis seab õpilastele piire ette. Lisaks pean märkama õpilast, kes on omaks võtnud mõne jäävususkumuse, ja suunama tema mõtteviisi juurdekasvuuskumuse poole. (Mägi, 2010, 90-92, 95)

Õpetajatöös on olulisel kohal ka hindamine. Hindamise alla ei kuulu ainult numbriline hindamine, vaid ka õppimist toetav hindamine. Õppimist toetav hindamine on osa õppeprotsessist, see võib olla osa häälestusest, õppimisest kui ka peegelduse faasist. Hindamine ei ole eriti kasulik, kui seda tehakse ainult pärast õppimist ehk peegeldumise faasis. Õpilasel on enne töö alustamist oluline teada, milline on tema tase, kuhu ta peaks jõudma ja kuidas sinna jõuda. Õppimist toetava hindamise põhimõte on anda tagasisidet, mis viib õpilast edasi. Õpilane peab teadma, kas see, mida ta tegi, on õige ja kasulik ning kuidas saab ta tulevikus enda tegevust paremaks muuta. Hindamiseks on mul valida paljude erinevate meetodite vahel. Paberskaala, oma töö eelhindamine, valgusfoor ja arutelu – need on kõigest mõned meetodid, millega tutvusin ülddidaktika seminaris. (Jürimäe, Kärner, & Tiisvelt, 2014, 69-76)

Ülddidaktika kursusel oli minu jaoks kerge osaleda loengutes ja seminaridel. Kohapeal olles ja koos teistega ruumis olles on palju lihtsam aktiivselt kaasa mõelda ja motivatsiooni leida. Keeruline oli aga leida tahtejõudu iseseisvate tööde tegemiseks. Neid pidin ma tegema üksinda ja keskkonnas, kus on tohutult palju tähelepanu eemale viivaid tegureid. Tööde tegemist oli lihtne edasi lükata: vaatan ära mõne filmi, teen trenni, vastan sõnumitele või söön midagi, peale seda hakkan õppimisega pihta. Mul oli raske just tööde tegemisega alustada. Materjal, mida ma läbima pidin, on vajalik ja huvitav, aga see ei teinud töö tegemist eriti lihtsamaks. Tulevikus pean tugevdama oma distsipliini ja mõtteviisi, et ma ei lükkaks ebameeldivaid tegevusi edasi.

Õpetaja töö hõlmab palju enamat kui lihtsalt õpetamist. Õpetaja ülesanne on kasvatada, juhendada ja näidata eeskuju. Töö on mitmekesine, nõuab palju erinevaid teadmisi ja oskusi. Mõned neist sain kursuse raames omandatud, kuid õpetajaks saamiseni on palju veel õppida.

Kasutatud allikad

Jürimäe, M., Kärner, A., & Tiisvelt, L. (2014). Kujundav hindamine kui õppimist toetav hindamine. Loetud aadressil http://lhuu.weebly.com/uploads/2/2/9/1/22910920/kujundav_hindamine.pdf

Mägi, K. (2010). Motivatsiooniline areng. Rmt: E. Kikas (Toim). Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. Loetud aadressil https://www.hm.ee/sites/default/files/edukoraamatkaanega.pdf

Põhikooli riiklik õppekava. (2011). RT I, 14.01.2011, 1. Loetud aadressil https://www.riigiteataja.ee/akt/129082014020?leiaKehtiv